Ma olen alati hästi suur kevade inimene olnud. Kevad on lausa mu lemmik aastaaeg. See tähistab minu jaoks uut algust ja ärkamist. Loodus hakkab tärkama, aed hakkab õitega täituma, ilmad muutuvad soojemaks ja mida muud sa hing veel ihaldad? Muidugi ei saa mööda faktist, et just kevadel on aias kõige rohkem tööd. Suvel sa juba naudid neid vilju millele kevadel aluse panid.
Minu nädalavahetus mööduski suuresti aias, sest muul ajal lihtsalt pole võimalik väga midagi teha. Sipu lihtsalt ei lase. Kui ma isegi sõidutan ta vankriga magama, siis seda ainult seniks kuni vanker liigub, niipea kui vanker seisu jääb on Sipul silmad peas nagu tõllarattad ja sinna see magamine jääbki. Kui ta jalutama lasta, siis peavad silmad kuklas olema ja nii ei saa ka normaalselt tööd teha. Nüüd muidugi leppisime Mürakaga kokku, et ta tuleb normaalsel ajal töölt koju ja mina lähen õue aiatöid tegema, sest teha on jube palju ja tuleb tõdeda, et kindlasti jääb midagi tegemata. Lihtsalt ei jõua.
Alustuseks jalutasin niisama oma aia läbi. Aed on meil meeletult suur ehk korralikud 190m2. See on siis see osa kus on viljapuud, marja- ja ilupõõsad, ilutaimed jne ehk mis vajab ka muud hoolt peale muru niitmise. Eelmisel kevadel ei jõudnud ma aias näiteks mitte midagi tehtud. A, ei, valetan! Ühe hortensia jõudsin ära pügada ja see oli ka kõik. Sügis läks sama teed ja nüüd ma olengi olukorras kus tahaks end häbist kappi ära peita, sest kõik on tegemata.
Võtsin märkmiku ja hakkasin entusiastlikult omale tööde nimekirja kirjutama. Terve A5 suuruses lehekülg mattus korraliku portsu alla. Esmalt pidin tõdema, et tegelikult on aiatööde tegemine hetkel üsna piiritletud, sest maa on enamjaolt jääs ja kui ka on mõni pehmem koht, siis on see nii mudane, et riisuda ei kannata. Nii ma käin ühest kohast teise ja riisun väiksemaid lapikesi kus vähegi võimalik, et saaks midagigi teha. Mis aga andis kohe ära teha oli kuivanud kõrte lõikamine. Minu arust pole midagi koledamat kui kuivanud ja murdunud kõrred mis igal pool laiutavad (floksid, kuldvits, lupiinid jne). Tahad näiteks mõne ilusama ja viisakama pildi teha aga taustal laiuvad mingisugused koledad pruunid ja luitunud kõrred. Nende peale läks päris korralik aeg, sest meil on mitu klumpi kus on sellised taimed mis kuivades püsti jäävad. Kui sellega ühele poole sain, siis mõtlesin roose lõikama hakata aga õnneks jäi kaine mõistus peale, sest rooside lõikamiseks on vist hetkel liiga vara? Samas ega ma ei tea ka, ma olen siiani rooside kohalt üsna roheline. Mis üsna? Ikka täitsa roheline.
Õunapuude juures on meil veel mõned vanad mesilastarud mis tuleks ära sorteerida ja õnnetumad ära põletada. Selle töö jätan ma ilmselgelt Mürakale, sest ma ise pole nii heas füüsilises vormis, et jaksaksin neid tassida.
Maja taga on tänavu jälle korralik muttide invasioon. Nendega on igasugused jamad nii üle aasta. Eelmisel aastal polnud mingit probleemi aga tänavu on jälle mullahunnik hunnikus kinni. Eks see ebameeldiv ole aga mida muud ma ikka teen? Minus ei ole seda särtsu, et ma viitsiks või tahaks mutte lõksudega püüdma hakata. Mulle ei meeldi tahtlik loomade surmamine arvestades seda, et looduse mastaabis on nad üsna tähtsad tegelased, seega las nad olla. Ma ei sure ära kui pean siin tunnikese nende tekitatud mullahunnikuid rehaga laiali riisuma. Lihtsalt sellega pean taaskord ootama, sest hunnikud on kas jääs või liiga vesised ehk mudased (haha, mullahunnik mis on mudane).
Peale muttide laastab maja taga maid veel sammal. Sammal on aga selline tore asi mis mulle tegelikult väga meeldib. Suvel on selle peal nii mõnus pehme kõndida. Mürakas aga sellest eriti vaimustuses ei ole aga mis parata. Mulle meeldib kui maal asuvas aias on just seda looduslähedust ka alles, mitte pole viimse detailini ära lakutud, pügatud ja mürgitatud.
Kasvuhoone on ka üks suur probleem, sest sellega on taaskord meeletult palju tööd. Eelmisel aastal sai see kuidagi kiiruga üles kopsitud aga tänavu tahaks seda ilusamaks ja paremaks muuta. Mõtlesin, et lasen Mürakal laudadest põranda sinna teha, et oleks ilusam. Lisaks tahaks normaalset klaasiga ust ja mul on isegi üks idee olemas. Põhja poolne ots on kasvuhoonel lahtine ehk seal ei ole ust ega kile. Ühesõnaga seal ei ole mitte midagi. See on üks äärmiselt naeruväärne kasvuhoone. Lõuna poolses otsas on mingisugune mega suur aken mille Mürakas sinna pani põhjusel, et palju päikest sisse paistaks aga sellele ta ei mõelnud, et päike põletab taimedel lehed ära, seega on mul vaja sellest aknast ka võimalikult kiiresti lahti saada. Muld oleks vaja läbi kaevata ja uus muld juurde tassida. Ma räägin, see kevad on tööd murdu.
Eelmisel suvel üritasin endale ilusamat sorti kiviktaimlat luua aga seegi jäi ainult kahe kõrva vahele. Teostamiseni ma ei jõudnudki. Kiviktaimla taimed aga ootavad siiani, et keegi nad kuhugi elamisväärsesse kohta istutaks :D
Kõige suuremaks peavaluks on muidugi sirelid ja vaarikad, sest need tahavad edasi liikuda ja kõik enda alla haarata. Nendega on eriti kehv lugu, sest pole mitte mingisugust teist võimalust, et neist lahti saada kui ainult kaevamine ja mina olen kohutavalt halb kaevaja. See võtab mul lihtsalt meeletult kaua aega. Aastatega pole siiani seda maanaise rammu sisse tulnud aga mida kauem sellega venitada, seda hullemaks olukord läheb. Samas eks see töö ole ka rohkem juba soojemate ilmade teema.
STTKHCWB
Comments