Ei teagi kuidas asjaga algust teha. Nimelt lõin ma paar aastat tagasi omale ühe äärmiselt armsaks saanud blogi (http://www.everydaywithblondie.ee/) kus kajastasin oma keskmisest raskemat teekonda lapse sünnini. Nimelt tahtsime me endale nii väga pere luua aga sellega oli natukene liiga palju probleeme. Ühe vea suutsime kuidagi likvideerida kui juba teine pinnale ujus. Meie jaoks oli see väga raske aga õpetlik aeg. Selle blogi ülesandeks oli olemas olla kõigile teistele naistele kellel on raskusi rasestumisega ja kelle rasedused ei ole just lust ja lillepidu. Seda blogi pidades lootsin, et keegi saab sellest abi või leiab sealt endale natukenegi lohutust, kui see nii oli, siis minu poolt on kõik tehtud. Tegemist oli üsna stiilipuhta ja ühele kindlale teekonnale süvenenud blogiga.
Nüüd, 2 aastat hiljem tunnen ma, et minu töö on lõpuks tehtud. Ma jagasin oma kogemusi ja teadmisi nii palju kui vähegi oskasin ja sain. Olin naistele nii palju toeks kui sain ja andsin endast kõik, et valgustada natukenegi viljatuse käes vaevlevate perede argipäevi ja muresid ning rohkem ma midagi öelda ei oskagi. Ma tunnen, et nüüd on käes aeg edasi minna ja antud blogiga lõpparve teha. Ma ei tahtnud kunagi oma blogi rikkuda igapäevaelu ja kõige muu säärasega, sest mulle tundus, et ma rikun oma püha graali. Oli see ju täiesti teise eesmärgiga loodud! Sattusid naised ju sinna just sellel kindlal põhjusel ja vaevalt oleks keegi tahtnud lugeda lammutustöödest, eks?
Nüüd kus ma olen siin, otsustasin, et maksku mis maksab aga mina hakkan ka nüüd vabalt blogima. Ma olen pedant ja seetõttu olen päris tugevad piirid blogide vahele tõmmanud, seega ei suutnud ma ennast näha kirjutamas näiteks igapäevaelust viljatuse blogis. See lihtsalt ei sobinud mulle. Ükskõik kui palju ma poleks üritanud või tahtnud, oleks lõpuks need kasulikud postitused mattunud igapäevase loba alla ja see ei kõlba küll mitte kusagile, sest blogi poleks enam täitnud oma ülesannet. Kahte blogi korraga pidada pole ka eriti võimalik, sest siis kannatavad selle all mõlemad veebipäevikud. Nii lihtsalt on.
Igatahes kavatsen ma nüüd kõik piirid maha lammutada ja ümber kolida. Kolin ära tarru (loe: mesilastaru kus on koos kõige tublimad, lahedamad ja töökamad tegelased) ja hakkan oma asja ajama. Minu viljatusest kõnelev blogi jääb küll alles aga midagi uut ma sinna enam ei kirjuta, sest pole lihtsalt enam midagi kirjutada. Meie teekond sai läbi. Nüüd hakkan hoopis remondist, pulmadest, aiaelust ja kõigest muust säärasest jahvatama ja suure tõenäosusega saan ma sellest kõigest veel päris palju jahvatada. Tulemas on uued elukorraldused ja igasugused ägedad uudised nagu näiteks see, et lae vahetusega tuli välja, et me peame terve maja uuesti üles ehitama ja see ei ole praegusel hetkel eriti tore aga sellest juba natukene hiljem. Kuidas üldse edasi? Seda ei tea me veel ise ka päris täpselt.
Ma päris täpselt ei teagi miks ma selle postituse kirjutasin. Äkki selleks, et ühe asja lõppu ja teise algust tunnistada. Mulle lihtsalt tundus, et oleks jube ebaviisakas lihtsalt ära kaduda. Igatahes loodan ma teiega edasi tiksuda ja kirjutage mulle ikka julgelt edasi! Olemas olen ma teile ikkagi! :)
2018 aasta suvi Saaremaal
Comments